KAASTEELISED

Open P.Arts Collective’i, Sara Fontana, Marleen Kuusik ja Heleri Luuga loodud P.A.I.R. projekti raames on THE PASSAGE (eesti keeles: Kaasteelised) multisensoorne installatsioon, mis kutsub kahte inimest rändama koos läbi kolme etapi: sündimise, kohtumise ja kooseksisteerimise.

Installatsioon sisaldab kangast, puudutusi, heli, liikuvat pilti ja lugude jutustamist ning ei paku ühte võimalust ruumi kogemiseks. Külastajad saavad valida, kuidas nad liiguvad, mida puudutavad, kui kaua nad viibivad, kui lähedale nad üksteisele tulevad ja milliseid meeli nad kasutavad. Selle keskmes on lihtne, kuid oluline küsimus: kuidas me kohtume teise inimesega ja mis teeb mingist kohast kodu?

Teekond algab punaste kardinate taga, raamatus The Red Room: The Womb. Soe, hämaralt valgustatud ja pehmete kangastega ümbritsetud ruum meenutab emaka kaitstud keskkonda. Erinevad tekstuurid kutsuvad külastajaid avastama läbi puudutuse, samal ajal kui madal, pidev südamelöök mängib läbi bassikõlari, andes ruumile vaikse, elava pulsi. Siin on iga osaleja peamiselt üksi, iseendaga.

Sinised kardinad viivad sinisesse tuppa: Maailma sekkumine, kus kogemus hakkab teise inimese poole avanema. Keskne kangast vahesein on täis avasid ja taskuid väikeste esemetega. Külastajad saavad tunnetada vaheseina teist poolt, vahetada asju, puudutada ja vaadata üksteist või lihtsalt jääda oma poolele. Pole kohustust suhelda. Suhtlemist võib pakkuda, vastu võtta või tagasi lükata. Ruum muutub kohaks, et avastada piire, rahuldada uudishimu ja pakkuda ning vastu võtta heakskiitu.

Teekond kulmineerub filmiga “The White Room: The Encounter”, kus kaks osalejat kohtuvad lõpuks näost näkku. Lühifilm toob kokku pilte inimestest, loodusest, loomadest, hoolivusest ja sünnist ning erinevatest paikadest pärit inimesed räägivad, mis on nende nimed ja sellest, mida “kodu” neile tähendab. Pehmed esemed ja ehitusplokid kutsuvad kutsuvad avastama, samas kui toolid pakuvad kohta, kus istuda, peatuda ja viibida nii kaua kui vaja.

Selles viimases ruumis kutsutakse külastajaid ka lõuendile kirjutama, kes nad on ja mida kodu neile tähendab. Nende sõnad jäävad maha, saades osaks installatsioonist ja liitudes eelkäijate jälgedega.

THE PASSAGEi puhul ei lisatud ligipääsetavust pärast kunstiteose valmimist. See oli osa loomeprotsessist algusest peale, mõjutades installatsiooni disaini, ülesehitamise ja kogemise viisi.

Kaks vahekäiku on kohandatud ratastoolidele ja teistele liikumisvahenditele, käikude lõpus on istekohad. Teave on selgelt esitatud eesti ja inglise keeles ning enne installatsiooni sisenemist on saadaval sissejuhatav Eesti viipekeelne video subtiitritega. Visuaalsed materjalid on subtiitritega ning audiogiid ja kirjeldustõlge pakuvad täiendavaid võimalusi teosega suhtestumiseks.

Külastajad saavad valida ka installatsiooni kogemise kunstnike juhendatud ekskursiooni kaudu. Nad võivad silmad sulgeda ja erinevaid ruume kogeda suulise kirjelduse, puudutuse ja füüsilise juhendamise kaudu. Kohapeal on saadaval ka ratastool külastajatele, kes võivad seda vajada või soovida kasutada. Need valikud ei määra ühte “ligipääsetavat” viisi kunstiteose kogemiseks. Selle asemel suurendavad need võimalike kohtumiste arvu selle teosega.

THE PASSAGE’is ei ole ühtset õiget teed. Külastajad saavad otsustada, kui kaua viibida, kas koos või eraldi, kas suhelda või lihtsalt jälgida, millised meeled suhelda ning millal peatuda, lahkuda või tagasi tulla. Ligipääsetavus siin ei seisne ainult takistuste eemaldamises, vaid ka valikute loomises ja ruumi loomises erinevatele viisidele teose kogemiseks.

See lähenemine kujundas ka teose loomist. Koostöögrupi kaudu arendatud installatsioon tõi kokku kunstnikud, puudega osalejad, ligipääsetavuse spetsialistid ja loovspetsialistid, kelle tagasiside mõjutas kõike alates suhtlusest ja ligipääsetavusest kuni ruumi füüsilise ehituseni. Nagu Mare Kõrtsini, grupi liige, mõtiskleb:

Töö arenes selle protsessi käigus edasi, valiti õigeid mõõtmeid, kangaid, värvikontraste, seadmete paigutust ja külastajate liikumisteid. Selle käsitsi valmistatud iseloom sai samuti osaks kogemusest, külastajatel on aega märgata õmblemist, joonistamist, liimimist ja ehitust, mis moodustavad loodud keskkonna. Ruumi oli ka lihtsalt jääda. Mõned külastajad jäid kauemaks, uurides kangaid ja esemeid, vaadates filmi, mängides või vaikselt istudes. Teised jätsid oma sõnad maha, lisades ruumile veel ühe kihi, mida pidevalt kujundasid inimesed, kes sinna sisenesid.

Võib-olla on THE PASSAGE lõpuks vähem sihtkohta jõudmise lugu kui lugu sellest, mis teel juhtub: hetked, mil puudutad, kuulad, kohtud, teed valikuid ja jätad midagi endast maha. Teekond, mida jagatakse teise inimesega, kandes endas lihtsat küsimust: mida on vaja, et koht või kohtumine tunduks kui kodu?