PUUDUVAD SAGEDUSED

Kunstnik Nafsika Hadjichristou loodud ja P.A.I.R. projekti raames valmined MISSING FREQUENCIES on multisensoorne videoinstallatsioon, mis uurib osalise kuulmise kogemust.

Ühendades liikuva pildi, fotograafia, animatsiooni, kollaaži, eksperimentaalse heli ja haptilise tehnoloogia, loob teos intiimse kohtumise muutuva tajuga. Heli liigub läbi erinevate sensoorsete vormide, muutudes pildiks, tekstiks, tekstuuriks ja vibratsiooniks — mitte selleks, et seletada kuulmispuuet väljastpoolt, vaid selleks, et lasta külastajatel seda tunnetada.

Töö arenes fragmentide kogumise ja kombineerimise protsessi kaudu. Liikuvad pildid, fotod, tekstuurid, animatsioonid, kollaaž ja eksperimentaalne heli toodi kokku avatud kompositsiooniks. Tavapärase loo järgimise asemel tekib tähendus nende elementide suhetest ja erinevatest viisidest, kuidas külastajad neid kohtavad.

Installatsiooni arendus kujunes dialoogis koostöörühmaga, mis tõi kokku kunstniku, puuetega osalejad, ligipääsetavuse praktikud ja loovspetsialistid. Nende tagasiside saatis tööd selle arengus, aidates kujundada nii kunstilist protsessi kui ka publiku kogemuse tingimusi.

Üks protsessi keskseid küsimusi oli lihtne, kuid kaugeleulatuv: kui palju pead juba teadma ligipääsetavusest, enne kui lubatakse selles osaleda?

MISSING FREQUENCIES’is arvestati ligipääsetavust juba varajases etapis ning see arenes koos teose kunstilise keelega, seda osa ei lisatud hiljem.

Pidev helikirjeldus, mida mängitakse kõrvaklappides, mis on paigutatud istmete lähedale, pakkudes tõlgenduslikku kihti, mida saab kasutada üksinda või kombineerida piltide, subtiitrite, heli ja vibratsiooniga. Info oli olemas kreeka ja inglise keeles, samuti sildid rasvases kirjas ning lihtsas keeles, mis annavad visuaalse ligipääsu keelele ja infole. Kaks haptilist patja tõlgendavad rütmi, bassi ja intensiivsuse vibratsiooniks, võimaldades külastajatel tunda helikujundust käte, rindkere või kõhu kaudu. Avaüritus oli varustatud tõlkega küprose viipekeelde.

Installatsioon toob kokku:

• pidev helikirjeldus
• kakskeelsed (kreeka/inglise) pealkirjad ja sildid
• rütmi, bassi ja intensiivsuse haptiline tõlgendus
• küprose viipekeel avaüritusel
• paindlik, arvestatud istekohtadega erinevatel kaugustel ekraanist

Ligipääsetavus sai tõlke vormiks, aga ka leiutamise vormiks. Eriti haptilised padjad annavad külastajatele võimaluse kunstniku kavatsustega kohtuda keha kaudu, mitte ainult kuulmise kaudu.

Installatsiooni läbimiseks ei ole ette nähtud marsruuti. Külastajad võivad istuda ekraani lähedal või sellest kaugemal. Nad saavad kuulata kirjeldustõlget, vaadates teost, keskenduda subtiitritele, hoida haptilist patja või liikuda erinevate sensoorsete kihtide vahel. Nad saavad installatsiooni kogeda üksi või koos teistega, lahkuda ruumist, teha pausi ja naasta.

Mõned külastajad katsetasid neid võimalusi viisil, mida loominguline meeskond polnud osanud ette näha. Nad sulgesid silmad, hoides vibreerivaid patju. Nad kuulasid kirjeldustõlget ilma ekraanile vaatamata. Nad nihutasid teadlikult oma tähelepanu heli, pildi, teksti ja vibratsiooni vahel.

Installatsioon arenes edasi kogu arenduse ja avaürituse vältel.

Istmete paigutus, sildid, värvikontrast, varustuse paigutus ja külastajate liikumine vaadati üle ja kohandati vastavalt sellele, kuidas töö näituseruumis kujunes. Kunstilised ja ligipääsetavuse otsused mõjutasid üksteist testimise, tagasiside ja täienduste kaudu.

Protsess näitas, et ligipääsu ei saavutata ühe lahenduse läbi. See võib kasvada kunstiteose pakutavate võimaluste kaudu, et inimesed saaksid sinna sukelduda, seal ringi liikuda ning kogeda.

Samas tõstatas teos uusi küsimusi tulevase arenduse jaoks. Kuidas võiks haptiline tehnoloogia edastada heli detailsemaid omadusi, nagu tekstuur, sagedus või liikumine? Kuidas saab kirjeldustõlget, subtiitreid ja taktiilseid elemente veelgi paremini kunstiteosesse siduda?

Need küsimused on endiselt osa teose jätkuvast uurimisest.

Tuues dialoogi heli, pildi, teksti ja vibratsiooni, avab MISSING FREQUENCIES ruumi, kus taju ei ole fikseeritud, vaid pidevalt muutuv.

Ja võib-olla on see ka küsimus, mis ulatub kaugemale installatsioonist endast: Mis veel saab võimalikuks, kui me ei eelda, et heli saab tajuda vaid kõrvade abil?