TANTSUPÕRANDAD: PUUDEGA

Sul ei ole lubatud tantsida. Miks sa ei tantsi? Miks sa tantsid? Miks sa nii tantsid

Mis juhtub, kui tantsupõrand kujutatakse ümber toetudes puuetega inimeste elukogemustele?

Puudega kunstnik Lykourgos Porfyris lõi selle P.A.I.R. projekti raames ning DANCEFLOORS:DISABLED on mitmemeelne installatsioon, mis uurib tantsu, muusikat ja klubikultuuri heli, liikuva pildi, valguse ja loova ligipääsetavuse kaudu.

Teos läheneb tantsupõrandale mitte ainult meelelahutuspaigana, vaid ruumina, kus kehad puutuvad kokku ligipääsu, ühtekuuluvuse, vabaduse ja osalemise teemadega. Kes saab tantsida? Kuidas me kogeme muusikat ja liikumist? Mis juhtub, kui klubi sensoorsed koodid avanevad, tõlgitakse ja muudetakse?

Teos tugineb tantsu, muusika ja klubikultuuri elukogemustele. Lykourgos Porfyris uuris neid kogemusi puuetega inimestega intervjuude kaudu, keskendudes kolmele küsimusele:

Mida tähendab tants sinu jaoks? Kuidas sa koged kaasaegseid tantsupõrandaid? Kuidas sa kujutad ette nende tulevasi vorme?

Need vestlused said teose toormaterjaliks.

Intervjueeritavate hääled muundati kolmeks originaalseks helikompositsiooniks, mis ammutasid inspiratsiooni techno ja elektroonilise muusika kultuuridest. Kogutud teave muutus rütmiks. Kõne muutus heliliseks tekstuuriks. Isiklik kogemus kujundas muusikalist struktuuri, liikudes jõuliste rütmide ja atmosfääriliste helimaastike vahel.

Heli ei illustreeri lugusid. See tuleb neist seestpoolt.

Protsessi kujundati koostöös koostöögrupiga, tuues kokku puudega kunstnikud ja ligipääsetavuse spetsialistid, kelle kogemused ja vaatenurgad mõjutasid aktiivselt installatsiooni arengut. Intervjuuküsimuste formuleerimisest kuni sensoorsete elementide disaini ja testimiseni arenes töö dialoogi, katsetamise ja kollektiivse refleksiooni kaudu.

Üks protsessi keskseid küsimusi oli lihtne, kuid kaugeleulatuv:

Kuidas võiks ligipääsetavus saada teose kunstilise keele osaks?

DANCEFLOORS:DISABLEDis on ligipääsetavus kunstilise kogemuse lahutamatu osa.

Installatsioon avaneb mitme samaaegse sensoorse kihi kaudu. Suureformaadilised liikuvad subtiitrid muutuvad väljendusrikkaks visuaalseks väljaks. Kreeka viipekeel ja rahvusvaheline viipekeel on integreeritud liikuva pildi kompositsiooni. Abstraktsed sümbolid tõlgivad erinevaid helikvaliteete geomeetrilisteks vormideks, luues visuaalse sõnavara, mille kaudu rütmi, bassi ja helilist varieeruvust saab tajuda uuel moel.

Subtiitrid arendati dünaamilise visuaalse kihina, mis reageeris rütmile, rõhuasetusele ja atmosfäärile. Viipekeelt käsitleti visuaalse kompositsiooni osana, kus raamimist, liikumist, kostüümi ja monteerimist arendati dialoogis installatsiooni kunstilise keelega.

Teos katsetas ka loomingulist kirjeldustõlget. Selle asemel, et toimida pelgalt selgitava teenusena, ühendas kirjeldustõlge praktilise info pakkumise teose atmosfääri ja helidisainiga, kutsudes pimedaid ja vaegnägejatest külastajaid installatsiooni maailma enne sinna sisenemist.

Heli visuaalne keel arenes välja katsetamise, tagasiside ja testimise kaudu kurtide ja vaegkuuljatest osalejatega. Geomeetrilised vormid hakkasid esindama erinevaid helilisi omadusi, andes sügavatele bassiliinedele, metallilistele helidele, sädelevatele sagedustele ja läbitungivale löökpillile oma visuaalse kohalolu.

Ligipääsetavus sai tõlke vormiks, aga ka avastamise vormiks.

Külastajad sisenevad installatsiooni nagu siseneksid klubisse.

Ette määratud marsruuti ei ole. Sa võid tantsida, paigal seista või jälgida subtiitreid. Võid keskenduda ka viipekeelele või kirjeldustõlkele või valida liikumise nende sensoorsete kihtide vahel.

Installatsioon toob kokku:

• Kaasahaaravad helikompositsioonid
• Dünaamilised subtiitrid
• Kreeka viipekeele ja rahvusvaheline viipekeele
• Abstraktsed visuaalsed heli kujutised
• Loomingulise kirjeldustõlke
• Ligipääsetavad trükitud materjalid ja audiomaterjalid

Publiku tagasisides pöörduti korduvalt vabaduse, turvalisuse, kuuluvuse ja jagatud kogemuse ideede juurde. Külastajad kirjeldasid uute rütmi tajumise viiside avastamist ja teadlikumaks saamist, kuidas muusikat, liikumist ja kultuuriruume saab kogeda erinevalt.

Paljud kurdid ja nägemispuudega külastajad soovisid, et installatsiooni elemendid võiksid eksisteerida ka väljaspool näitust ennast.

DANCEFLOORS: DISABLED ei ole ainult kunstiline tulemus. See sai ka praktiliseks uurimuseks P.A.I.R. projekti kaudu välja töötatud loova ligipääsetavuse metoodikast.

Kogu protsessi vältel arenesid kunstilised ja ligipääsetavuse otsused koos. Midagi ei käsitletud algusest peale fikseerituks. Subtiitreid muudeti. Projektsioonisüsteeme muudeti samuti. Visuaalseid sümboleid testiti ja täiustati. Valgustust, värvi ja viipekeele esitlust kohandati vastavalt tagasisidele.

Kunstiteos sai kohaks, kus metoodikat ise arendati.

Tuues elukogemuse, kunstilise katsetamise ja ligipääsetavuse praktika pidevasse dialoogi, uuris DANCEFLOORS:DISABLED, mis võib juhtuda, kui kaasatust ei käsitleta kultuuri lisandina, vaid kui üht hooba, mis seda kujundab.

Ja võib-olla on see küsimus ka iga tantsupõranda kohta:

Mis muutuks, kui iga keha, iga liikumisviis ja muusika kogemise viis kuuluksid sinna võrdselt?